Iga plaan on üles ehitatud liikuma õrnalt, üks väike samm korraga. Siin on, mida iga sammuliik tähendab ja miks see seal on — lihtsas, igapäevases keeles.
Päevaseid toitmisi on tavaliselt kõige lihtsam esimesena kohandada, sest päev on täis muid tegevusi ja meelelahutust. Vahetame või lühendame õrnalt ühe päevase toitmise korraga, nii et laps vaevu märkab muutust — näks, tass, jalutuskäik või kallistus võib rõõmuga selle koha üle võtta.
Öised toitmised kannavad sageli kõige rohkem lohutust, seetõttu jätame need plaanis hilisemaks ja liigume aeglaselt. Idee on järk-järgult vähendada aega või kogust ning luua muid rahustavaid rutiine, et laps tunneks end endiselt turvaliselt ja rahulikult, kui see toitmine hajub.
Enne magamaminekut toimuv toitmine on sageli seotud uinumisega. Eraldame õrnalt „toitmise“ ja „uinumise“, lisades ennustatava rahunemisrituaali — jutu, laulu, hämardatud valguse — nii et uni ei sõltu enam ainult toitmisest.
Kui toitmine kaob, vajab laps ikkagi lähedust, mida see andis. Need sammud pakuvad teisi viise lohutamiseks — kallistused, kiigutamine, lemmikmänguasi, lisaaeg kahekesi — nii et side jääb tugevaks isegi siis, kui toitmine muutub.
Võõrutamine on emotsionaalne verstapost teile mõlemale. Need sammud on õrnad meeldetuletused, et jälgida oma lapse tundeid — ja enda omi — ning tähistada väikeseid võite teel.
Aeg-ajalt näed rahulikku „hea teada“ märkust selle nädala kohta. See on lihtsalt selleks, et teaksid, millel juhuslikult silma peal hoida — mitte hoiatus, et midagi läheb valesti. Enamiku perede jaoks möödub see nädal sujuvalt.
Ühte „õiget“ viisi pole — on ainult see, mis sobib kõige paremini just sinu perele. Siin on õrnad lähenemisviisid, mille ümber sinu plaan saab üles ehitada.
Kõige õrnem ja populaarseim tempo. Vähendad aeglaselt, kui kaua ja kui tihti laps toitub, mitme nädala jooksul, langetades korraga ühe toitmise. Kuna iga muutus on väike, vaevu märkab enamik lapsi seda, ning sul on palju ruumi aeglustada või pausi teha, kui see tundub õige.
Kiirem, otsustavam peatumine, sobib tavaliselt kõige paremini üle 12 kuu vanustele lastele, kes söövad hästi ja on valmis. See võib tunduda esimestel päevadel intensiivsem, seega toimib see kõige paremini, kui saad pakkuda palju lisalähedust ja tuge, kuni laps kohaneb.
Sa lihtsalt lõpetad ise toitmiste alustamise, kuid ütled ikkagi jah, kui laps tõeliselt palub. See laseb lapsel ise tempot juhtida, mis võib tunduda väga loomulik — kuigi see võib võtta veidi rohkem aega ja toimib kõige paremini vanemate väikelastega.
Vaikselt tõhus keskmine tee. Iga päev lükkad toitmise õrnalt veidi hiljemaks ja teed selle veidi lühemaks. Aja jooksul toitmised loomulikult kahanevad ja hajuvad, ilma ühegi dramaatilise „viimase“ toitmiseta — kasulik harjumuse või ajastusega seotud toitmiste jaoks.
Suurepärane valik, kui teine usaldusväärne täiskasvanu saab aidata. Sinu partner (või muu hooldaja) võtab üle rahustamise ja lohutamise — eriti öösel — nii et laps õpib, et lohutus ja uni ei pea tulema ainult toitmisest. See annab ka sulle teretulnud puhkust.
Selle asemel, et toitmine lihtsalt eemaldada, vahetad selle konkreetse, korduva rituaali vastu — kallistus, lemmikraamat, kindel laul. Laps saab endiselt sel hetkel lähedust ja lohutust, lihtsalt mitte imetamise kaudu. See sobib peaaegu iga tempoga ja kipub vähendama protesti, sest miski ei kao lihtsalt ilma asendamiseta.
Kui oled tempo valinud, on see lihtsalt järjekord, milles toitmised õrnalt hajuvad.
Loobud kõigepealt päevastest toitmistest ja jätad hommikuse ning magamamineku toitmise viimaseks. Päevad on täis muid tegevusi ja lihtsaid asendusi, seega on need toitmised tavaliselt kõige lihtsam vabastada — õrn koht alustamiseks.
Alustad öistest toitmistest, et õrnalt lõdvendada seost toitmise ja uinumise vahel. See võib alguses tähendada mõnda erksamat ööd, kuid paljud pered leiavad, et uni paraneb, kui see seos pehmeneb.
Järgid lapse märguandeid ja loobud esimesena sellest toitmisest, mille vastu ta juba kõige vähem huvi tundub tundvat. See on kõige paindlikum järjekord ja hoiab asjad loomulikuna, liikudes täpselt sellise kiirusega, milleks su laps on valmis.
Sinu lapse jaoks pole toitmine kunagi olnud ainult toidu pärast. See on soojus, lähedus, kindlustunne ja üks tema kõige esimesi viise tunda end rahulikult ja sinuga seotuna. Seega, kui see hakkab muutuma, on mõned pisarad või veidi vastupanu täiesti ootuspärased — see tähendab lihtsalt, et ta igatseb seda lähedust, mitte et midagi on valesti.
Väikesed lapsed õitsevad ka tuttava juures. Muutus nende rutiinis võib tunduda neile suur, ning nutmine on üks peamisi viise, kuidas nad saavad öelda „see tundub teistmoodi.“ Sellele kannatlikkuse ja lohutusega vastates õpetad neile, et isegi kui asjad muutuvad, oled sina ikka kohal.
Need hetked on peaaegu alati ajutised. Õrna tempo ja rohkete kallistustega rahuneb enamik lapsi mõne päevaga. Aeglaselt minemine ei tähenda „liiga kaua aega võtmist“ — see annab teile mõlemale aega, et tunda end iga sammu juures hästi.
Ja ole enda vastu ka hell. Kui see tundub raske, siis on see sellepärast, et sa hoolid — teed midagi armastavat, armastavas tempos.
See juhend on hariv tööriist ega asenda professionaalset arstiabi. Lapse tervisega seotud küsimustes pöördu alati oma arsti poole.